URANTIA RAAMAT - 4. Kiri. Jumala suhe universumiga

(UF-EST-001-2010-1)

URANTIA RAAMAT   

I OSA: Keskne Universum ja Superuniversumid

4. Kiri. Jumala suhe universumiga



4. Kiri. Jumala suhe universumiga

4:0.1 (54.1) KÕIKSEL Isal on universumite universumi aineliste, intellektuaalsete ja vaimsete nähtuste osas oma igavikuline eesmärk, mida ta järgib läbi kõikide aegade. Jumal lõi universumid oma vabast ja sõltumatust tahtest ning tegi seda vastavalt oma kõikselt targale ja igavikulisele eesmärgile. Ei ole kuigi usutav, et keegi peale Paradiisi Jumaluste ja nende kõrgeimate kaaslaste teaks kuigi palju Jumala igavesest eesmärgist. Isegi Paradiisi suursuguste asukate käsitused Jumaluste igavikuliste sihtide olemusest erinevad üksteisest suuresti.

4:0.2 (54.2) Pole raske järeldada, et täiusliku ja keskse Havona universumi loomise eesmärk oli lihtsalt jumaliku olemuse rahuldamine. Havona võib olla kõikide ülejäänud universumite etaloniks ning kõrgema astme kooliks aja-palveränduritele nende teel Paradiisi; siiski on sellise jumaliku loodu olemasolu mõeldud tooma rahuldust ja naudingut eeskätt oma täiuslikele ja lõpmatutele Loojatele.

4:0.3 (54.3) Näib, et praegusel ajal on seitsmes superuniversumis ja nende arvukates alaosades tõepoolest üheks põhimureks arenevate surelike täiustamise hämmastav kava ning plaanid ajaks, kui nad on jõudnud Paradiisi ja ühinenud Lõplikkuse Korpusega; need plaanid näevad ette jätkuvat väljaõpet mõneks praegusel hetkel veel saladuseks jäävaks tööks tulevikus. Kuid selle aja ja ruumi surelike vaimsustamisele ning väljaõppele suunatud tõusuplaani teostamine ei ole kindlasti universumi arvukate intellektide ainus tegevus. Tõepoolest leidub hulganisti muid köitvaid toiminguid, mis nõuavad taevaste vägede aega ja energiat.

1. Isa suhtumine universumisse

4:1.1 (54.4) Läbi aegade on Urantia asukad Isa ettehooldusest vääralt aru saanud. Teie maailmas toimib tõepoolest jumalikku päritolu ettehooldus, ent see pole selline lapsik, ebapüsiv ja aineline hoolitsus, nagu paljud surelikud arvavad. Jumalikus ettehoolduses ühineb taevaste olendite ja jumalike vaimude tegevus, kes vastavalt kosmilisele seadusele töötavad lakkamatult Jumala auks ning tema universumilaste vaimse arengu huvides.

4:1.2 (54.5) Kas teie arusaam Jumala ja inimese suhetest ei võiks areneda tasemele, kus te mõistate, et universumi märgusõnaks on progress? Oma praeguse positsiooni on inimkond kätte võidelnud pikkade ajastute jooksul. Kõikide nende aastatuhandete vältel on ettehooldus kaasatud avarduva evolutsiooniplaani väljatöötamisse. Need kaks seisukohta ei lähe praktikas omavahel vastuollu, see sünnib ainult inimomastes ekslikes käsitustes. Jumalik ettehooldus ei satu eales vastuollu inimeste tõelise progressiga, ei ilmaliku ega vaimsega. Ettehooldus on alati kooskõlas ülima Seadusteandja muutumatu ja täiusliku olemusega.

4:1.3 (55.1) „Jumal on ustav” ning „kõik tema käsud on õiglused”. „Tema ustavuse alus on taevas endas.” „Igavesti, Issand, jääb püsima sinu sõna taevas. Põlvest põlve kestab su ustavus! Sina oled kinnitanud maa ja see seisab.” „Ta on ustav Looja.”

4:1.4 (55.2) Pole mingit piiri neil jõududel ja isiksustel, keda Isa võib oma eesmärkide ning enda loodud-olendite toetamiseks ära kasutada. „Meie varjupaigaks on igavene Jumal, kes sirutab välja igavikulised käsivarred.” „Kes elab Kõigekõrgema salakohas, jääb püsima Kõikvõimsa varjus.” „Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes meid hoiab.” „Teame, et neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb,” „sest Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende palvetamise poole”.

4:1.5 (55.3) Jumal hoiab „kõiki asju oma väe sõnaga”. Ja kui on sündimas uued maailmad, „saadab ta kohale oma Pojad ning need saavad loodud”. Jumal mitte ainult ei loo, vaid ta „hoiab need kõik alles”. Jumal toetab lakkamatult kõiki ainelisi asju ja kõiki vaimseid olendeid. Universumid on igavesti kõikumatult kindlad. Keset näilist ebapüsivust on olemas püsivus. Tähemaailmade füüsiliste vapustuste ja energiapursete taga valitseb kord ja kindlus.

4:1.6 (55.4) Kõikne Isa ei ole universumite valitsemisest tagasi tõmbunud, ta ei ole passiivne Jumalus. Kui Jumal peaks oma praegusest, kogu loodu toetaja osast loobuma, variseks terve universum silmapilkselt kokku. Ilma Jumalata ei oleks olemas niisugust asja nagu reaalsus. Just praegusel hetkel nagu ka kaugetel minevikuajastutel ja igaveses tulevikus jätkab Jumal selle toetamist. Jumalik haare ulatub läbi kogu igavikuringi. Universum ei ole üles keeratud nagu kell, mis käib teatud kindla aja ja jääb siis seisma, vaid kõike uuendatakse pidevalt. Isa kiirgab lakkamatult energiat, valgust ja elu. Jumala teod on ühtaegu konkreetsed ja vaimsed. „Ta laotab põhjakaare tühjuse üle ja riputab maa eimillegi kohale!”

4:1.7 (55.5) Minu klassi kuuluv olend suudab universumi haldamise rutiinses töös leida ülimat harmooniat ning avastada selles kaugele küündivat ja sügavat kooskõla. Paljugi sellest, mis surelikule meelele näib seosetu ja juhuslik, on minu arusaamise jaoks plaanipärane ning konstruktiivne. Kuid universumites toimub väga palju niisugust, mida ma täielikult ei mõista. Olen pikka aega uurinud kohalike ja superuniversumite tuntud jõudusid, energiaid, meeli, morontiaid, vaime ja isiksusi ning olen nendega enam-vähem kursis. Kujutan üldjoontes ette, kuidas need mõjurid ja isiksused toimivad, ning olen hästi tuttav suuruniversumi volitatud vaimintellekti isikutega. Universumi-ilmingute kohta käivatest teadmistest hoolimata näen ma ikka ja jälle kosmilisi reaktsioone, mida ma lõpuni mõista ei suuda. Võin pidevalt jälgida omavahel seostunud jõudude, energiate, intellektide ja vaimude salajast, esmapilgul juhuslikuna näivat toimimist, mida ma ei suuda rahuldavalt selgitada.

4:1.8 (55.6) Olen täiesti pädev märkama ja analüüsima kõikide nende nähtuste mõju, mis on Kõikse Isa, Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ning suuresti ka Paradiisisaare tegevuse otsene tulemus. Segadusse satun ma siis, kui kohtan midagi sellist, mis näib olevat nende saladuslike kooskõlastajate — potentsiaalsuse kolme Absoluudi — tegevuse tulemus. Need Absoluudid näivad tõusvat kõrgemale mateeriast, ületavat meele piirid ja olevat ülemad vaimust. Pidevalt viib mind segadusse ja sageli lausa hämmingusse see, et ma ei suuda aduda neid keerulisi sündmusi, mille panen Määratlematu Absoluudi, Jumalus-Absoluudi ja Kõikse Absoluudi kohaloleku ning tegevuse arvele.

4:1.9 (56.1) Eelmainitud Absoluudid peavadki olema need mitte veel täielikult avaldunud kohalolekud, mis on universumis valla ning muudavad nii kosmose jõuvarudega seostuvate nähtuste puhul kui ka teiste superlõplike toimimises füüsikute, filosoofide ja isegi usumeeste jaoks võimatuks täpselt ennustada, kuidas reageerivad võimsuse, arusaama või vaimu algosised neile nõudmistele, mida esitab keerukas, ülimat kohandumist ja lõplikke väärtusi hõlmav reaalne olukord.

4:1.10 (56.2) Aja ja ruumi universumile on omane ka teatud orgaaniline ühtsus, mis näib peituvat kogu kosmilise sündmustiku struktuuri taga. Areneva Ülima Olendi, Projekteeritud Mittetäielikkuse loomuomane kohalolek ilmneb seletamatul kombel ikka ja jälle esmapilgul omavahel seostamata universumisündmuste näiliselt rabava juhusliku kooskõla kaudu. Siin peab olema tegemist ettehoolduse toimimisega — Ülima Olendi ja Ühise Toimija mõjuvallaga.

4:1.11 (56.3) Kaldun arvama, et see on universumi tegevuse kõikide faaside ja kujude kooskõlastumise ning omavahelise liitumise kaugele küündiv ja üldiselt hoomamatu kontroll, mis paneb sedavõrd kirju ja näiliselt lootusetult segipaisatud füüsiliste, mõistuslike, kõlbeliste ja vaimsete nähtuste kireva kanga nõnda eksimatult lahti rulluma Jumala auks ning inimeste ja inglite hüvanguks.

4:1.12 (56.4) Laiemas tähenduses aga on kosmose näilised „juhused” kahtlemata osake Lõpmatu aegruumilise avastusretke piiritletud näitemängust, kus ta igavesti korraldab Absoluute.

2. Jumal ja loodusmaailm

4:2.1 (56.5) Loodusmaailm on piiratud tähenduses Jumala füüsiline rüü. Jumala käitumist või tegutsemist hoiavad tagasi ja teisendavad mõneks ajaks kohalikule universumile, tähtkujule, süsteemile või planeedile kavandatud katselised plaanid ning arenguteed. Kogu kaugustesse küündivas tervikuniversumis tegutseb Jumal vastavalt hästimääratletud, muutumatule ja ümberlükkamatule seadusele, kuid ta muudab oma tegevust aitamaks kaasa iga universumi, tähtkuju, süsteemi, planeedi ja isiksuse kooskõlastatud ning tasakaalustatud toimimisele vastavalt arenguliste piiritletud projektide avaldumisele seoses kohalike asjade, eesmärkide ja plaanidega.

4:2.2 (56.6) Niisiis on loodusmaailm sureliku inimese meelest muutumatu Jumaluse ja tema vääramatute seaduste aluspõhi ja põhitaust; neid seadusi teisendab, kallutab ühes ja teises suunas või pöörab segi kohalike plaanide, eesmärkide, arenguteede ning tingimuste toime. Need on vastu võtnud ja neid teostavad kohaliku universumi, tähtkuju, süsteemi ja planeedi jõud ning isiksused. Näiteks kui Jumal on Nebadonile ette kirjutanud oma seadused, teisendavad neid selle kohaliku universumi Looja-Poja ja Loova Vaimu plaanid. Lisaks sellele mõjutavad nende seaduste toimimist mõnede teie planeedil elavate oma kohustusi täitmata jätvate ja mässulise meelega olendite vead; need olendid kuuluvad teie otsesesse planeedisüsteemi Sataniasse.

4:2.3 (56.7) Loodusmaailm on kahe kosmilise mõju aegruumiline tulemus: neist esimene on Paradiisi Jumaluse vääramatus, täiuslikkus ja kõlbelisus, teine aga nii kõige kõrgemate kui ka kõige madalamate Paradiisi-väliste olendite katselised plaanid, eksimused tegevuses, allumatusest johtuvad vead, arengu ebaküpsus ja puudulik tarkus. Seega läbib loodusmaailma igavikuringist lähtuv ühtlane, muutumatu, majesteetlik ja imeline joon. Igas universumis, igal planeedil ja iga üksikisiku elus teisendavad, piiritlevad ning vahest koguni rikuvad seda loodusmaailma arenevate süsteemide ja universumite olendite teod, väärsammud ja reetlikkus, seepärast peabki loodusmaailm olema pidevalt muutuv, lisaks kapriisnegi — ehkki oma sügavama aluse poolest kindel — ning vahelduv vastavalt kohalikus universumis toimuvale.

4:2.4 (57.1) Loodusmaailm on Paradiisi täius jagatuna lõplikult valmimata universumite ebatäielikkuse, pahe ja patuga. Seega väljendab kõnealune jagatis nii täiuslikku kui ka osalist, nii igavest kui ka ajalikku. Pidev evolutsioon teisendab loodusmaailma, avardades seal sisalduvat Paradiisi täiuslikkust ja kahandades selles leiduvaid suhtelise reaalsuse pahesid, vigu ja ebakõlasid.

4:2.5 (57.2) Jumal pole isikuliselt kohal ei loodusmaailmas ega üheski loodusjõus, sest loodusmaailm kui niisugune kujutab endast nähtust, kus Jumala kõikse seaduse paradiislikele alustele on seatud pidevalt avarduva evolutsiooni ebatäius ja mõnikord ka mässulise vastuhaku tagajärjed. Sellisel kujul, nagu ta esineb Urantia-sarnastes maailmades, ei saa loodusmaailm ealeski olla kõikselt targa ja lõpmatu Jumala õige väljendus, tõeline kujutis ega ehe portree.

4:2.6 (57.3) Teie maailmas kujutab loodusmaailm endast kohaliku universumi arenguplaanidest ohjeldatud täiuslikkuse seadusi. Kui koomiline on kummardada loodusmaailma sellepärast, et piiratud, kammitsetud tähenduses on ta Jumalast täidetud, sellepärast, et ta on universaalse ja seega jumaliku väe üks faas! Loodusmaailm on ka kosmilisse evolutsiooni kuuluva universumieksperimendi arengu, kasvu ja edenemise lõpuleviimata, mittetäielike ja ebatäiuslike tagajärgede üks ilminguid.

4:2.7 (57.4) Loodusmaailma ilmsed vead ja puudujäägid ei osuta vastavatele puuetele Jumala olemuses. Pigem kujutavad need ebatäiuslikkuse märgatavad avaldused endast vaid paratamatuid filmilindi katkemisi lõpmatusefilmi igavesel seansil. Just need vigadest tingitud jätkuva täiuslikkuse katkestused võimaldavad ainelise inimese piiritletud meelel ajas ja ruumis põgusalt silmata jumalikku reaalsust. Inimese arenevale meelele näivad jumalikkuse ainelised avaldused vigaste ning puudulikena ainult seepärast, et surelik inimene vaatab loodusmaailma ilminguid kangekaelselt ikka ainult oma looduslike silmadega — inimesele omase nägemisega, mida ei abista ei morontia mota ega ilmutus, esimese kompensatoorne aseaine ajamaailmades.

4:2.8 (57.5) Loodusmaailma on moonutanud, tema imekaunist nägu armistanud ja palet närtsitanud nende loendamatute olendite mässamine, ekslik käitumine ja väär mõtlemine, kes on ise küll osakesed loodusest, kuid aidanud aegade vältel kaasa tema väärastumisele. Ei, loodus ei ole Jumal. Loodusmaailm ei ole kummardamisobjekt.

3. Jumala muutumatu iseloom

4:3.1 (57.6) Liiga kaua on inimene mõelnud Jumalast kui kellestki endataolisest. Jumal ei kadesta, ei ole kadestanud ega hakka ka kunagi kadestama inimest või ükskõik millist teist olendit universumite universumis. Teada, et Looja-Poeg oli kavandanud inimese planetaarse loomistöö meistriteosena kogu maa valitsejaks, ning näha teda siis omaenese madalate kirgede vallas, kummardamas puust, kivist, kullast ja isekatest püüdlustest voolitud ebajumalaid — need eemaletõukavad vaatepildid äratasid Jumalas ja tema Poegades pahameele inimese pärast, aga mitte tema vastu.

4:3.2 (57.7) Igavene Jumal ei suuda tunda raevu ega viha nende inimomaste tunnete tavatähenduses — nii, nagu inimene neid reaktsioone mõistab. Need emotsioonid on madalad ja põlastusväärsed; vaevalt küll väärivad nad seda, et neid nimetataks inimlikeks, veel vähem jumalikeks. Niisugused tunded on Kõikse Isa täiuslikule olemusele ning armust kantud iseloomule täiesti võõrad.

4:3.3 (58.1) Suur, väga suur osa neist raskustest, mida Urantia surelikel tuleb Jumala mõistmiseks ületada, johtub Luciferi mässu ja Caligastia reetlikkuse kaugeleulatuvatest tagajärgedest. Maailmades, mida ei ole patu pärast isoleeritud, suudavad arengurassid täpsemini sõnastada palju paremaid käsitusi Kõiksest Isast ning nende arusaamad ei ole nii segased, moonutatud ega väärastunud.

4:3.4 (58.2) Jumal ei kahetse eales seda, mida ta on kunagi teinud, teeb praegu või tulevikus. Ta on kõiktark, samal ajal ka kõikvõimas. Inimese tarkus sünnib inimkogemusse kuuluvatest katsetest ja eksitustest. Jumala tarkus sisaldub lõpmatu, kõikse ja sügava mõistmise määratlematus täiuses ning see jumalik eelteadmine suunab tõhusalt loovat vaba tahet.

4:3.5 (58.3) Kõikne Isa ei tee eales midagi niisugust, mille pärast tuleks hiljem kurvastada või kahetseda, kuid tema Looja-isiksuste kavandatud ja loodud tahteolendid eri universumites kutsuvad oma ebaõnnestunud valikutega mõnikord Loojate-vanemate isiksustes esile jumaliku kurbustunde. Aga vaatamata sellele, et Isa ei tee vigu ega tunne kahetsust või kurbust, on ta olend, kellele on omane isalik kiindumus. Kahtlemata muutub ta süda kurvaks, kui tema lapsed ei suuda jõuda vaimsetele tasanditele, mis on neile täiesti jõukohased selle abi toel, mida surelikele nii heldesti pakuvad universumite vaimsete saavutuste plaanid ning kavad.

4:3.6 (58.4) Ajalik piiritletud meel ei suuda aduda Isa lõpmatut headust, nii peabki suhtelise headuse kõikide faaside mõjusaks demonstreerimiseks leiduma alati kontrast suhtelise pahe (mitte patu) näol, millega headust võrrelda. Jumaliku headuse täiust võib ebatäiuslik surelik mõista ainult seetõttu, et see satub kontrasti aja ja mateeria suhete suhtelise ebatäiuslikkusega kosmose liikumistes.

4:3.7 (58.5) Jumala iseloom on lõpmatult üleinimlik, seepärast peabki niisugust jumalikku olemust isikustama, nagu see sünnib Jumalikes Poegades, enne kui inimese piiritletud meel suudab seda kas või usu läbi tajuda.

4. Jumala äratundmine

4:4.1 (58.6) Jumal on kogu universumite universumis ainuke püsiv, enesesolev ja muutumatu olend. Ei leidu midagi, mis oleks temast väljaspool, tema jaoks pole olemas ei minevikku ega tulevikku. Jumal on kindlasuunaline eesmärgipärane energia (loov vaim) ja absoluutne tahe ning need on iseolevad ja universaalsed.

4:4.2 (58.7) Jumal on iseolev ja seega absoluutselt iseseisev. Jumala identiteet ei muutu. „Mina, Issand, ei muutu.” Jumal on muutumatu, aga alles seejärel, kui olete jõudnud Paradiisi, võite hakata mõistma, kuidas Jumal saab siirduda lihtsast keerulisse, identiteedist teisenditesse, liikumatusest liikumisse, lõpmatusest piiritletusse, jumalikust inimomasesse ja ühtsusest kahesusse ning kolmesusse. Ning Jumal suudab oma absoluutsuse avaldumist sel viisil teisendada seepärast, et jumalik muutumatus ei tähenda liikumatust. Jumalal on tahe -ta on tahe.

4:4.3 (58.8) Jumal on end absoluutselt ise määrav olend, tema universumireaktsioonidel pole muid piire kui need, mis ta ise on kehtestanud, ning tema vabast tahtest johtuvaid tegusid reguleerivad ainult need jumalikud tunnused ja täiuslikud omadused, mis loomupäraselt iseloomustavad tema igavest olemust. Seetõttu ongi Jumala suhtumine universumisse ülimalt hea olendi suhtumine, millele lisandub loova lõpmatuse vaba tahe.

4:4.4 (58.9) Isa-Absoluut on keskse ja täiusliku universumi looja ja kõikide teiste Loojate Isa. Isiksuslikkus, headus ja paljud muud iseloomujooned on inimestel, muudel olenditel ning Jumalal ühised, kuid tahte lõpmatus on iseloomulik üksnes Jumalale. Oma loovates tegudes piiravad Jumalat ainult tema igavesele olemusele omased tunded ja tema lõpmatu tarkuse ettekirjutused. Jumal valib isiklikult vaid selle, mis on lõpmatult täiuslik, ning siit ka keskse universumi taevalik täius. Ehkki Loojad-Pojad jagavad täiel määral tema jumalikkust, koguni tema absoluutsuse faase, ei piira neid täielikult see tarkuse piiritletus, mis juhib Isa tahte lõpmatust. Selle tulemusel muutub Miikaeliklassi Jumala Poegade loov vaba tahe veelgi aktiivsemaks, täiesti jumalikuks ja peaaegu lõplikuks, kuigi mitte absoluutseks. Isa on lõpmatu ja igavene, ent eitada tema tahtliku enesepiiramise võimalikkust tähendaks eitada sedasama arusaama tema tahte absoluutsusest.

4:4.5 (59.1) Jumala absoluutsus läbistab kõiki universumireaalsuse seitset tasandit. Ja kogu seda absoluutset olemust mõjutab Looja suhe oma universumiolendite perekonnaga. Universumite universumis võib kolmsuslikku õiglust iseloomustada täpsus, kuid kõikides oma ulatuslikes perekondlikes suhetes ajalike olenditega juhivad Jumalat jumalikud tundmused. Kõige esmalt ja kõige viimaks — igavesti — on lõpmatu Jumal Isa. Hoolimata kõikidest võimalikest tiitlitest, mille kaudu sobib teda tunda, tehti mulle ülesandeks kirjeldada kogu loodu Jumalat kui Kõikset Isa.

4:4.6 (59.2) Jumal-Isas ei valitse võim vaba tahte ilmingute üle ega juhi neid ainult mõistus; määrangule vastavalt koosneb jumalik isiksus vaimust ja avaldab ennast universumitele armastusena. Seepärast on Esimene Allikas ja Kese alati ja pidevalt, kõikides oma isikulistes suhetes universumi loodud isiksustega armastav Isa. Jumal on Isa selle sõna kõige kõrgemas tähenduses. Teda õhutab igavesti jumaliku armastuse täiuslik idealism ning see õrn olemus leiab oma kõrgeima väljenduse ja ülima rahulolu armastamises ja armastatud olemises.

4:4.7 (59.3) Teaduses on Jumal Esimene Põhjus, religioonis kõikne ja armastav Isa, filosoofias ainus olend, kes on iseolev ega sõltu oma eksistentsis teistest olenditest, vaid annetab olemasolu reaalsust heldelt kõigele ja kõigile. Kuid läheb tarvis ilmutust näitamaks, et teaduse Esimene Põhjus ja filosoofia iseolev Ühtsus on religiooni Jumal, tulvil armu ja headust ning kohustunud teoks tegema oma maapealsete laste igavese ellujäämise.

4:4.8 (59.4) Me ihkame aru saada Lõpmatusest, kuid austame Jumala kogemise ideed, oma suutlikkust ükskõik millal ja ükskõik kus mõista kõrgeima jumalusekäsituse isiksus- ja jumalikkustegureid.

4:4.9 (59.5) Teadmine võidukast inimelust maa peal sünnib loodud-olendi niisugusest usust, mis söandab vastu astuda igale tema olemasolu vältel ettetulevale olukorrale, kus ilmneb inimese tohutu piiratus, sellisest usust, mis vankumatult kuulutab: isegi siis, kui mina ei suuda seda teha, elab minus see, kes võib seda teha ja teebki — universumite universumi Isa-Absoluudi osake. Ja see ongi „see võit, mis on ära võitnud maailma — meie usk”.

5. Väärarusaamad Jumalast

4:5.1 (59.6) Religioosne pärimus kätkeb endas ebatäielikult säilinud andmestikku Jumalat tundnud möödunud aegade inimeste kogemuste kohta, kuid niisuguseid ülestähendusi ei saa usuelu juhina või Kõikse Isa kohta käiva tõese teabeallikana põrmugi usaldada. Eranditult kõiki selliseid muistseid uskumusi on ümber vorminud tõik, et primitiivne inimene tavatses luua müüte.

4:5.2 (60.1) Kui kõne all on Jumala olemus, siis tuleneb üks suurimaid segaduseallikaid Urantial sellest, et teie pühad raamatud ei oska teha täpset vahet Paradiisi-Kolmsuse isiksuste vahel, aga samuti Paradiisi Jumaluse ning kohalike universumite loojate ja haldajate vahel. Minevikus, osalise arusaamisega usulisest elukorraldusest, ei suutnud teie preestrid ja prohvetid teha selget vahet Planeedivürstide, Süsteemi Suveräänide, Tähtkuju Isade, Loojate-Poegade, Superuniversumi Valitsejate, Ülima Olendi ja Kõikse Isa vahel. Paljud kõrgematele olenditele alluvate isiksuste, nagu näiteks Elukandjate ja mitut liiki inglite sõnumid on teie kirjapanekuis esitatud nii, nagu tulnuks nad Jumala enda käest. Religioosne mõtlemine Urantial ajab veel praegugi segi Jumalusega seostuvad isiksused ja Kõikse Isa ning neid kõiki nimetatakse ühtemoodi.

4:5.3 (60.2) Urantia inimesed kannatavad jätkuvalt primitiivsete jumalakäsituste mõju all. Jumalad, kes raevutsevad tormides, kelle vihasööst paneb maa värisema ja kelle viha paiskab inimesed põrmu, kes rahulolematuna mõistavad kohut näljahädade ja üleujutuste teel — need on algelise religiooni jumalad; need pole elavad Jumalad, kes valitsevad universumite üle. Seesugused arusaamad on jäänuk neist aegadest, mil inimesed arvasid, et universumit juhib ja valitseb selliste kujuteldud jumalate kapriis. Kuid surelik inimene on hakanud ära tundma: kõiges selles, mis puudutab Ülimate Loojate ja Ülimate Juhtijate halduspõhimõtteid ja käitumist, elab ta maailmas, kus valitseb suhteline seadus ja kord.

4:5.4 (60.3) Barbaarne arusaam vihase Jumala rahustamisest, solvunud Jumala lepitamisest ning Jumaluse soosingu võitmisest ohverdamise ja patukahetsemisele suunavate karistuste teel, koguni verevalamise teel, on omane täiesti lapsikule ja algelisele religioonile, filosoofiale, mis ei vääri teaduse ja tõe valgustatud ajastut. Universumeid teenivate ja nende üle valitsevate taevaste olendite ja jumalike valitsejate jaoks on need uskumused täiesti eemaletõukavad. On jumalateotus uskuda, väita või õpetada, nagu oleks Jumala soosingu võitmiseks või väljamõeldud jumaliku viha vältimiseks tarvis valada süütut verd.

4:5.5 (60.4) Heebrealased uskusid, et „ilma verd valamata ei ole patust andeksandmist olemas”. Nad polnud pääsenud vabaks vanast paganlikust mõttest, et Jumalaid saab lepitada ainult vere nägemine, ehkki siis, kui Mooses inimohvrid ära keelas, pakkudes selle asemele loomade tseremoniaalse ohverdamise, saavutas ta oma lapselike beduiinidest järgijate algelises meeles märgatavat edu.

4:5.6 (60.5) Paradiisi-Poja annetumine teie maailmas oli lahutamatu olukorrast, mis valitses ühe planetaarse ajastu lõppemisel, see oli vältimatu ning ei sündinud sugugi selleks, et Jumala soosingut võita. Juhtumisi oli see annetus ka Looja-Poja viimne isikuline tegu kogu tema pikal avastusretkel, et saavutada kogemuslikku suveräänsust oma universumis. Milline Jumala lõpmatu olemuse pilamine — õpetada, et tema südame karmi külmust ja kalkust ei riivanud tema loodud olendi häda ja viletsus ning et tema hell arm ei avaldunud enne, kui ta nägi oma veatut Poega verisena Kolgatal ristisurma suremas!

4:5.7 (60.6) Ent Urantia asukad suudavad veel vabaneda nendest muistsetest vigadest ja paganlikust ebausust Kõikse Isa olemuse mõistmisel. Jumala kohta käiva tõe ilmutus on tulekul ning inimkonnale on määratud tunda Kõikset Isa kogu tema olemuse ilus ja omaduste kauniduses — nii, nagu teda on võrratult kirjeldanud Looja-Poeg, kes viibis mõnda aega Urantial kui Inimese Poeg ja kui Jumala Poeg.

4:5.8 (61.1) [Esitanud üks Uversa Jumalikest Nõuandjatest.]





Back to Top